Kõik koerte steriliseerimisest ja kastreerimisest

10.02.2022

Kõik koerte steriliseerimisest ja kastreerimisest

Steriliseerimine, kirurgiline ja keemiline kastreerimine on võimalused, kuidas enda koer viljatuks muuta.

Kertu Kivirand DVM
PetCity Eedeni loomakliinik

Eesti keeles on hetkel käibel erinevad terminid isase ja emase koera viljatuks muutmise protseduuri kohta, mis võib loomaomanike seas veidi segadusttekitav tunduda. Steriliseerimise käigus eemaldatakse emase koera munasarjad ning emakas, kastratsiooni käigus eemaldatakse isase koera munandid. Alternatiivina on järjest enam levinud keemiline kastreerimine ning suuremates kliinikutes on juba võimalik laparoskoopiline steriliseerimine, mis on väheminvasiivne operatsioon.

Kas ja millal protseduuri peaks ette võtma, sõltub konkreetsest juhtumist ning kõige mõistlikum oleks seda arutada oma loomaarstiga. Lõikuse mõju erinevatele tõugudele ja vanustele uuritakse usinalt edasi ning uut infot, mis aitaks otsuseid vastu võtta, tuleb ajapikku juurde. Nagu enamasti ikka, on protseduuril nii oma plussid kui miinused. Kahjuks ei ole võimalik ette ennustada kõiki võimalikke komplikatsioone, mis konkreetsel loomal võivad tekkida. Suguhormoonid mõjutavad paljusid protsesse kehas ning nende tasakaalu mõjutades võime saada ka ootamatuid tulemusi.

Kirurgilist operatsiooni viiakse läbi üldnarkoosis ning sellega kaasnevad alati omad riskid. Anesteesiarisk koertel keskmiselt on 0.24% ning tervetel koertel, kes plaanilise kirurgia patsiendid tavaliselt on, langeb 0.05% peale. Need numbrid on siiski suuremad humaanmeditsiiniga võrreldes. Kasutatavad ravimid mõjutavad hingamist ja südametööd ning võib esineda varjatud tervisemuresid või ravimitundlikkust, mida ei saa ette teada. Seetõttu teostatakse enne narkoosi alati kliiniline ülevaatus ning vajaduse korral võetakse preanesteetilised vereproovid. Kastreerimise ja steriliseerimise korral on siiski tegu rutiinse kirurgiaga ning muidu noore terve looma puhul on riskid minimaalsed.

Operatsiooniks kodus looma ette valmistada väga palju ei saa. Kõige olulisem on protseduurile tulla tühja kõhuga, vastasel juhul ei saa anesteesiat kohe teostada. Koerad on omaniku emotsioonidele väga tundlikud, mistõttu peab omanik olema rahulik ja positiivselt meelestatud, et koeral ei tekiks ärevust juba enne kliinikusse jõudmist. Kõige ohutum on operatsioon läbi viia tervel ja normaalses kehakaalus loomal, mille tagamisel mängib omanik siiski suurt rolli. Ülekaalulisel loomal on anesteesiariskid suuremad ning haavad paranevad aeglasemalt. Operatsioone saab läbi viia ka vanadel loomadel, kui selleks on vajadus. Vanadus ei ole haigus. Küll aga esineb vanematel loomadel rohkem varjatud terviseprobleeme ning paranemine võib võtta kauem aega, mistõttu eelnevalt viiakse läbi terviseuuringud.

Operatsioonipäevaks tasub varuda aega. Et protseduur oleks võimalikult ohutu, saavad koerad veenikanüüli kiireimaks ravimite manustamiseks ning nad intubeeritakse vabade hingamisteede hoidmiseks ja inhalatsioonianesteesia teostamiseks. Protseduur viiakse läbi steriilses operatsioonitoas elutähtsaid näitajaid jälgivate monitoride valve all. Terve operatsiooni aja ning ka ärkamise vältel jälgib ja lohutab looma kogenud veterinaarassistent. Haavad võivad olla suletud imenduvate või mitteimenduvate õmbluste või haavaklambritega, olenevalt kirurgi eelistusest. Operatsioon ise võtab reeglina paar tundi aega, kuid koju saades ei tohiks koera sel õhtul siiski omapäi jätta. Anesteesiajärgselt on nad segaduses, unised ning võib esineda koordinatsioonihäireid. Koera hoida soojas ja rahulikus kohas, võib pakkuda süüa- juua. Koju antakse järgnevateks päevadeks kaasa valuvaigistid. Haava täielik paranemine võtab tavaliselt 2 nädalat, mille vältel tasuks hoida rahulikumat režiimi.

Ravi kvaliteeti näitab mingil määral ka protseduuri lõpphind. Kahjuks ei ole kõige soodsamate pakkumiste korral teenuse kvaliteet sageli kõige kõrgemal tasemel. 

Steriliseerimine ehk ovariohüsterektoomia.

Steriliseerimise käigus avatakse kõhuõõs emassuguelundite eemaldamiseks ning haava paranemise perioodil järgneva 2 nädala jooksul peab koerake kandma kraed või vesti takistamaks haava lakkumist.

Steriliseerimisega väldime ebasoovitavaid tiinusi ja ebatiinust, emakapõletikke ning emaka- ja munasarjakasvajaid. Ka piimanäärmekasvajate tekkerisk langeb märgatavalt steriliseerides enne teist jooksuaega.

Samas on skeleti normaalseks arenguks hormoone ikkagi tarvis ning eriti suuremaid koeri ei soovitata seetõttu (varakult) steriliseerida. Sama kehtib kondrodüstroofiliste tõugude kohta, kellel esineb liigese- ja seljaprobleeme, näiteks taksid. Uriinipidamatuse tekkerisk on steriliseeritud koertel suurem, eriti vanemas eas. Pärast steriliseerimist kipub ainevahetus aeglustuma, kuid isu võib tõusta, mis viib lihtsamalt kehakaalu tõusuni, mis omakorda tõstab liigesehaiguste tekkeriski. Ülekaalulisus ei ole lõigatud koertel mingil juhul vältimatu, tuleb lihtsalt toidukogustel silma peal hoida. Mõningatel juhtudel võib karvastik muutuda raskemini hooldatavaks, takuseks või hõredaks, isegi kutsikakarva laadseks. Mõju käitumisele on ettearvamatu, kohati on leitud agressiooni suurenemist, eriti alla 1-aastaselt lõigatud koertel. Sageli muutuvad koerad pärast operatsiooni rahulikumaks.

Kastreerimine. Kastratsiooniga saame vältida soovimatute kutsikate saamise võimalust, samuti ei ole ohtu munandikasvajate tekkeks ning väheneb eesnäärmeprobleemide, perianaaladenoomi ja perineaalsonga tekkimise tõenäosus. Sageli loodetakse muuta koera käitumist rahulikumaks, sõbralikumaks, vähendada märgistamist. Paraku ei saa ette teada, kuidas testosterooni hulga vähenemine konkreetse koera käitumisele mõjub. Umbes veerand koertest jätkab pärast kastreerimist märgistamist või seksuaalset käitumist. Argagressiivsed koerad võivad kaotada oma viimase enesekindluse ning olukord võib muutuda hoopis hullemaks. Mõnedes uuringutes on leitud teiste koerte vastase agressiooni vähenemist, kuid võõraste inimeste vastu suunatud agressiooni suurenemist pärast kastratsiooni. Põgenemine, märgistamine ja n.ö. pulmaskäimine võivad tõepoolest väheneda ning koer muutuda rahulikumaks, kuid kui käitumine on juba sisseharjunud, ei pruugi see enam muutuda.

Suguhormoonid mõjutavad luustiku arengut, mistõttu soovitatakse saavutada täiskasvanu kehamõõtmed (keskmiselt 1-aastasena). Suurematel tõugudel võtab küpsemine rohkem aega ning nende puhul tuleb protseduur lükata hilisemaks, giganttõugudel isegi 2-aastaseni. Kondrodüstroofilistel tõugudel tasub kaaluda, kas ja millal lõikus üldse ette võtta. Taksidel on kahtlustatud seljaprobleemide tekkeriski suurenemist. Kastreerimisjärgselt tõuseb risk haigestuda eesnäärme kartsinoomi, ka isastel võib esineda uriinipidamatust .
Mõnedes uuringutes on leitud suurem risk osade kasvajate tekkeks lõikusjärgselt, teistes ei ole riski suurenemist täheldatud. Kastratsioonijärgselt, nagu steriliseerimisegi puhul, on suurem risk ülekaalulisuse tekkeks, mis viib liigeseprobleemideni ning karvastiku muutustele.

Kirurgiline. Kirurgilise kastratsiooni korral tuleb sisselõige munandikoti ette kõhu alla, kõhuõõnt avama ei pea ning on vajalik krae kandmine umbes 2 nädalat kuni haav paraneb. Tänapäeval on võimalik lasta omaniku soovil munandikotti ka implantaadid paigaldada, et kastreerimine ei oleks silmaga nähtav. Praktika on rohkem levinud välisriikides, kus n.ö. ilukirurgia on sügavamalt juurdunud. Sellest ei ole paraku loomale mitte mingisugust kasu.

Keemiline. Keemiline kastratsioon on võrdlemisi uudne võimalus. Naha alla paigaldatakse väike kiip sünteetilise suguhormooni analoogiga. Organism reageerib sellele testosterooni tootmise alandamisega, mis sisuliselt ongi kastreerimise efekt. Kiipe on 6- ja 12-kuulise toimega. Kiibi paigaldamine on sama lihtne ja kiire kui mikrokiibi paigaldamine. Protseduuri vaieldamatuks plussiks on kiibi ajutine efekt, toimeaja lõppedes väike käsnalaadne kiip lihtsalt laguneb põhjustamata mingisuguseid probleeme. Kuna kastreerimisel võib olla koera käitumisele hoopis ebasoovitavaid toimeid, on keemiline kastreerimine ainulaadne võimalus näha, kuidas protseduur koera mõjutaks enne selle pöördumatult kirurgilist teostamist, samuti ei kaasne anesteesiariske. Viljatus tekib 6 nädala jooksul. Küll aga võib esimestel nädalatel n.ö. „isase käitumine“ muutuda ägedamaks ning alles seejärel väheneda. Kui kiibi toime lõppedes langetate otsuse protsess kirurgiliselt jäädavaks teha, kujuneb kogu maksumus küll kiibi hinna võrra suuremaks, kuid vähemalt saab protseduuri läbi viia rahuliku südamega lõpptulemuse osas. Kui kirurgia on miskipärast vastunäidustatud, võib jääda iga-aastase kiibi paigaldamise juurde. Mõnel juhul võib toime kesta ka veidi kauem kui 12 kuud.

 

PetCity Blog:

Kõik postitused